Paroles de Näitleja

Poest pääseb õhtule sest õhtul juba hilja On kaenlas poroloonist keeduvorsti rüü Sel vanal näitlejal, kel väga hallid silmad ja hallid hommikud ja iganeve süü Mis raskelt õpitud ta tööga annab ära See pole Hamlet küll kuid pole valida Ta vahel teatriuksel siiki käib veel ära Kui anne raisatud siis andeks sa ei saa Ja ammu enam ta ei kaeba ta ei vaeva, enam lootustega pead Longib mööda vanalinna alati, kuid ikka jõuab sinna Aga huuled tema kaelal Seda kaelal, mida suudelda sai kord Mäletavad tuule käes praegu sügis varsti talv on käes Ta kõnnib poes, tal aega vaadata on teisi kuid järjekorrast pole järgi ridagi. Nii kui ta pöial ninas rahva ette seisis Kõik tundisd enam, et ei taha midagi Kuld-trussikutes jobu nõuab viigimarju. Käib saalis kantrirõivais mine perse paar Ja möödaminnes varastades vihmavarju ta teab et sellega ka vihma kaasa saab Ja ammu enam ta ei kaeba Ta ei vaeva enam lootustega pead Longib mööda vanalinna alati, kuid ikka jõuab sinna Aga huuled tema kaelal Seda kaelal, mida suudelda sai kord Mäletavad tuule käes praegu sügis varsti talv on Ammu enam ta ei kaeba Ta ei vaeva enam lootustega pead Longib mööda vanalinna alati, kuid ikka jõuab sinna Aga huuled tema kaelal Seda kaelal, mida suudelda sai kord Mäletavad tuule käes Praegu sügis varsti talv on käes