Painaja 가사

Unes, justkui kooma äärel Ei rahust jäänud halligi Kortsus linad, higi lehka Täis on kamber - rõske! Ei ole kindel, et üldse siin keegi On proovind pakkuda lohutust Pidev liiklus vastutuules Jätnud jälje sügava! On vaid kindel, et miski ei muutu Ruum on lämbumas varjudest Kuraditest kisakoor On ülistamas ängi Kõrisõlmest kinni hoidvad Kujud kaovad peeglites Kibestuse raske loor Igal öösel katmas sängi Pimeduses seisma jäänud on aeg Ja rahust saanud needus Iga sekund tunduks nagu saabund viimne tund Ei leia jõudu silmi avada Mõned sammud siia-sinna Lastes ennast unel vedada Tunduks nagu mingit ilget haigust Põeks ruum - ümber ja sees! Kaitsepühak heitnud kõik rooja Irvitades keelitab Rõdult meeleheidet Alla viskama