Räpane Vihm 가사

Maa on nii suur. Maa on nii suur ja meie nii väiksed ta peal. Väiksed, kuid kurjad ja hoolimatud. Kuhu ka iial ei astuks, kõik elav närbub ja laguneb, sureb me jalge all. Räpane vihm sajab kord alla ja pühib me lootused, puhastab Maa neist, kellega elada enam ei saa. A-a-a-a-a-a-a-a-a-a-a-a- a-a-a-a-a-a-a-a-a-aa. Ma endalt küsin: miks on küll nõnda, mida ma ometi tegin? Maa peal ma kõnnin kui libedal jääl. Taevaste vägede värisev hääl väärab mind teelt. Räpane vihm on meie sõber, ta päästab meid suurima vaenlase käest, ta koristab meid meie eneste eest. A-a-a-a-a-a-a-a-a-a-a-a- a-a-a-a-a-a-a-a-a-aa. Vihm on nii hea, ta puhastab mõtteist mu pea. Peseb mind ära, et järgi ei jää must vist keha, ei hinge, ei andekspalumist. Peseb meid kõiki, elukaid, ära. Meid, meid! Ära, ära! Räpane vihm, taevane nektar, desinfitseerib siis meie planeedi, et kunagi keegi siin elada saaks. Meie need siiski ei ole, vaid teised, kes hoolivad elust ja hoolivad Maast.