원문 가사
ET번역이 아직 없습니다. 원문 가사를 표시합니다.
Patt lõõmab kui leek, nagu õõnestav loit.
Lõpmatus kauguses punetab koit.
Mu ihu on närbunud, pilgus on õud,
lihastest kadunud viimnegi jõud.
Mu veri on valge kui kooritud piim,
sest liblikas öösel mul mõistuse viib.
Ööliblikas-surmasuru halvab mu mõistuse, hullutab mu aru.
Ta luurab mu ümber, kui lõppeb mu päev,
sosistab kõrva, kui magama jään,
laskub mu rinnale, silmad kui sulen,
tontlikult kriiskab, kui vähkren ja põlen,
imeb mu meeltest kõik, mis on hea,
kuid iial ei ütle, kus tegin ma vea.
Laskub mu rinnale surmasuru.
Külmas öös elustab mälestus mõru.
Soomusjad tiivad ja surnupealuu;
liitsilme põhjades peegeldub kuu.
Kingi mul' rahu ainsakski ööks,
viiv, mille vältel mind süüme ei sööks.
Hommikuks imetud viimane rõõm.
Piinatud silmades kalgendub õõv.
Tapma mind asub ulmpeletis taas,
niipea kui videvik vallutab maa.
Surmasuru - pattude palk - kimbutab neid,
kelle süda on kalk.
