Verijää کے بول

Piikide lainesse sukeldun hooga tahe on kindel ja meeltesse voogab Kallima silmapaar taamale uhtub suudluse maitse mu huulte pealt kustub Vereaur hoomatav pruunistab õhu ratsu veel viseldes teed ette lõhub Vihajõud raudsena liigutust suunab ihu vaid vahetuid käskusid kuulab Piikide laine mu pea kohal sulgub valu veel pole ja püsib ka julgus Käsi ei tõuse, kui tahtmine käsib vereta tugevaim lihaski väsib Oo, valge susi, sinu silmis ongi see igavik sama külm ja kartmatu on ka minu pilk Ustaval ratsul piikide vastu põrutand Mälestus minust kangastub jää peal verena Tunded kõik hääbuvad, lahtuvad mõtted valu on kadunud, rahutus lõpeb kõrvus veel lõputut vaikust on tunda Vaikides vaibun ma kodumaa mulda Suudluse maitse taas pesa teeb suule kauguses terendab silmapaar ruuge Rahustav mõte ei tundugi sõge - küll kohtan neid kunagi teisel pool jõge