Ja Kuigi Veel کے بول

Ja kuigi veel mullatolmu ei ole kuulda me hääles sellegipoolest see vajub ükskord me mõlema pääle Kes teab kui palju on vihmu sestsaadik langenud alla ja kui mitmete lõhmuste lehed on pääsenud okstest valla Eks sa isegi tead et ma tunnen su ihu igal pool ära su silmalauge ja saatust ja ripsmete rusket sära sa ei mõista kuskile panna, sest et igasse südatalve sina joonistad ise mu näo ja kõrvale kirjutad palve Et me oleks veel niisama noored ja teaksime puid ja rohtu ja et sa ikka veel salaja loodaks, et ega me eales ei kohtu Ent juba septembris kui kukub pähklipuist maha kõlinal raha me näeksime teineteist linnas ning sa jälle lööks silmad maha Sest tookord sa olid nii noor, et ma heitsin su näole suuli nagu oleks see mõõgatera, mis pühitseb nukraid huuli Ja su silmade põhjast kerkis siis surmale kullast ringening sestsaadik minul on õigus eluaeg püüda su hinge...